Eesti Vabariigi 96 aastapäev saabus mulle üllatusena, sest Indias keegi pisikese EV iseseisvuspäevast suurt numbrit ei teinud. Olen loobunud koduste- ja maailmauudiste lugemisest ning hoian end kursis vaid tähtsamate kohalike uudistega, et oma pahaaimamatut nahka lauslollusest päästa. Reisijale kohaselt pole nädala- ja kuupäevadegagi enam suurem sõber. A mis vahet sel ongi, kui iga päev on täiesti erinev eelmisest ning omab sama suurt väärtust ja potentsiaali midagi vinget korda saata?
Ärkasin üles ning esimesed tunnid veetsin nagu ikka: hommikusööki süües, rõdult India inimesi-liiklust jälgides ja päevaplaani kokku pannes, ning erinevalt tavapärasest ka kogu tavaari kokku pakkides, sest mul oli lõpuks aeg minna. Arvutiekraanilt vilksamisi nähtud 24.02 tuletas aga kohe meelde, et vops, täna on ju Eestis pidupäev. Kuna kell oli mulle soodsalt 3.5 tundi ees, unekott nagu ma olen, siis nägin vist esimest korda elus iseseisvuspäeva lipuheiskamist. Arvutiekraanilt paistvad unised noored ja mitte nii unised pensionärid üheskoos armsaid sinimustvalgeid lehvitamas ning patriootlikke laule laulmas oli väga sürr kontrast mulle tavaliseks saanud rahvaste virvarrile üheskoos õllepudeleid lehvitamas ning mitte nii patriootlike laule laulmas.
Endalegi üllatuseks tekkis tunne nagu mu enda lapsuke oleks just Laulukarusselli kinni pannud ning jooksin mööda korterit ringi kõigile ETV streami nädates ning kilgates, kui uhke ma olen ning kui väga ma Eestit armastan!
Olen üsna kindel, et Eestis poleks mul selliseid tundeid naljata tekkinud (ning vaevalt ma oleks viitsinud kell 7 üles ärgata), vähemalt varem pole seda juhtunud. Kodu(maa) tõelisest väärtusest aru saamiseks pole muud rohtu, kui sealt aeg-ajalt ära minna ning ma ei mõtle siinkohal nädalasti puhkusreise palmi all, kust sombusesse talve tagasi minek mõjub ehk vastupidigi.
Ülejäänud päev möödus rõõmsalt (ja kurvalt, sest olin ju minemas ning ei näe armsaid inimesi tükk aega) viimaseid hetki tuttavates kohtades tuttavate inimestega veetes ning "see you soon!" öeldes. Õhtul tegi Kabir meele rõõmsaks pisikese üllatusega, mis sai rongijaamas-rongis jagatud kõikvõimalike inimestega: nunnade, suvaliste India poisikeste ning inglise ränduritega.
Ärkasin üles ning esimesed tunnid veetsin nagu ikka: hommikusööki süües, rõdult India inimesi-liiklust jälgides ja päevaplaani kokku pannes, ning erinevalt tavapärasest ka kogu tavaari kokku pakkides, sest mul oli lõpuks aeg minna. Arvutiekraanilt vilksamisi nähtud 24.02 tuletas aga kohe meelde, et vops, täna on ju Eestis pidupäev. Kuna kell oli mulle soodsalt 3.5 tundi ees, unekott nagu ma olen, siis nägin vist esimest korda elus iseseisvuspäeva lipuheiskamist. Arvutiekraanilt paistvad unised noored ja mitte nii unised pensionärid üheskoos armsaid sinimustvalgeid lehvitamas ning patriootlikke laule laulmas oli väga sürr kontrast mulle tavaliseks saanud rahvaste virvarrile üheskoos õllepudeleid lehvitamas ning mitte nii patriootlike laule laulmas.
Endalegi üllatuseks tekkis tunne nagu mu enda lapsuke oleks just Laulukarusselli kinni pannud ning jooksin mööda korterit ringi kõigile ETV streami nädates ning kilgates, kui uhke ma olen ning kui väga ma Eestit armastan!
Olen üsna kindel, et Eestis poleks mul selliseid tundeid naljata tekkinud (ning vaevalt ma oleks viitsinud kell 7 üles ärgata), vähemalt varem pole seda juhtunud. Kodu(maa) tõelisest väärtusest aru saamiseks pole muud rohtu, kui sealt aeg-ajalt ära minna ning ma ei mõtle siinkohal nädalasti puhkusreise palmi all, kust sombusesse talve tagasi minek mõjub ehk vastupidigi.
Ülejäänud päev möödus rõõmsalt (ja kurvalt, sest olin ju minemas ning ei näe armsaid inimesi tükk aega) viimaseid hetki tuttavates kohtades tuttavate inimestega veetes ning "see you soon!" öeldes. Õhtul tegi Kabir meele rõõmsaks pisikese üllatusega, mis sai rongijaamas-rongis jagatud kõikvõimalike inimestega: nunnade, suvaliste India poisikeste ning inglise ränduritega.
Ja nii ta läks! Raudteejaamas sõrmede ja lusikaga koogitükeldamine.